Postitused

200 000 plastiktopsi päevas

Kujutis
Lugesin uudistest, et me kasutame 200 000 plastiktopsi päevas. See on nii õudsalt suur number. Nädala ajaga teeb see 1 400 000 topsi, kuus 6 000 000. Kuus miljonit plastiktopsi! Õudne prügihunnik, mille me endast maha jätame, et tanklas kohvi juua või kuskil vabaõhuûritusel siidrit mekkida😯. Lisaks muidugi plastikpudelid.
Me hakkasime kuskil pool aastat tagasi ise kodus mullivett tegema, just sellepärast et mullivett tahaks aga see pudelisaba mis mullivee ostmisest sinust järele jääb on lihtsalt kohutav. Alguses oli päris võõras, et teed hommikul endale vee kaasa aga nüüdseks on see tavaline tegevus. Veepudeli kotti panemine on ka tavaline tegevus. Pealegi saab meil pea igal pool pudelt täita, sest meil kõlbab isegi kraanivesi enamus kohtades juua. Säästad raha, säästad loodust! Oli vist selline slogan kunagi 😊.
Teine nipp mida ma tahtsin jagada on oma termotassi kasutamine. Statolis (mul ei jää see nende uus nimi kuidagi meelde) saab soetada edeva termotassi, eks saab ka teistest k…

Hiirte rünnak

Kujutis
Kui ma midagi eriti jälestan, siis on need hiired. Rotid loomulikult ka. Väike näriline muidugi võib olla omamoodi nunnu loomake ja puha, kuid mulle tekitavad nad külmavärinaid. Ma ei liialda, kui ütlen, et ainult hiire nägemine ajab mind öökima. Multika hiired mulle meeldivad aga päris loomadega ma hakkama ei saa.
Eile olid maamajas selged märgid, et hiired on asunud talveks majja sisse kolima. Paar viimast talve oleme neist pääsenud, kuid tundub et sellel sel aastal me kutsumata külalistest ei pääse😡. Muidugi ennustavad kõik väga külma talve ja kui uskuda, et hiirte majja kolimine on märk külmast talvest, siis on targem juba kasukat tellima hakata. 
Kõige hullem on see, et linnakorterisse on ka hiir tulnud. Igaljuhul oleme teda kuulnud valamukapis tegutsemas ning Toomas pani sinna mingi ma ei teagimisasja, kuid täna olid sellele maeiteagimisasjal käpajärjed peal. Väga suuuured käpajäljed, millest võib arvata, et tegemist on eriti suure isendiga. Appi noh.
Kass käib kapist, kus ole…

Jõhvi rahvajooks

Kujutis
Täna käisime Jõhvis jooksmas. Võib tunduda täitsa lauslollus sõita Jõhvi, et natuke joosta, kuid tegelikult on see rohkem kui ainult jooksmine. Ma ei ole kunagi Jõhvis käinud, olen sealt vist läbi sõitnud, nii et pigem on see Jõhvi linnaga tutvumine. Mul oli peas selline pilt, et Jõhvi on tõeline agul, kus on ainult narkomaanid ja joodikud. Tegelikult oli täitsa kena linn ja ükski narkomaan meid süstlaga taga ei ajanud.
Eile ma olin väga kummalises tujus. Tahtsin ükskõik mille üle vaielda ja niisama kõigele ei öelda. Ka kõige ilmselgemate asjade peale. Näiteks kell üheksa vastu vaielda, et kell ei ole üheksa ja üleüldse pole kella olemas. Lõpuks mõtlesin, et mis ma ikka Toomast hulluks ajan, lähen parem jooksma. Tegin mõned ringid ja vasak hüppeliiges oli ebamugavalt tundlik. Ma Tallinna jooksul astusin valesti ja juba siis tundsin, et ei ole õige see jalg, kuid siis läks valu üle ning lootsin, et ongi kõik korras. Seljaga on ka mingi häda, tundlik alaseljast kuni kuklaluuni välja. A…

Kikerhernes

Kujutis
Kikerhernes on minu jaoks uus toiduaine. Loomulikult tean ma, et kikerhernes oli olemas juba ammu enne seda kui mina ta avastasin. Muidugi ei avastanud ma seda päris ise,  tegelikult üks tuttav taimetoitlane soovitas, et proovi kikerhernest ja just sellepärast, et see teeb kõhu kiiresti täis. Palju valku ja  kiudained tekitavad täiskõhututunde ja üldse on kaunviljad head.  Lisaks ütles ta, et kikerhernes soodustab seedetegevust, mistõttu peaks ta eriti hästi minusugusele kaalutundlikule inimesele sobima. Kaalutundlik...mis hea sõna 😁.
Muidugi ütles ta tuhat head asja veel, miks kikerhernes hea on aga kõik ei jäänud mulle meelde ja googel teab kindlasti, kui kellegil huvi on.
Mina ostsin purgis kikerherneid ja pesin need lihtsalt voolava vee all ära. Lisaks hakkisin värsket kurki, tomatit ning paprikat. Sool ja kanepiõli maitseks ning ongi õhtusöök valmis. Padjaks spinatilehed ning katteks riivitud juustu. Väga maitsev ning tõesti sai kõht üsna väikesest kogusest täis.
Muuseas, kui l…

Kuidas töötab suitsetaja aju

Kujutis
Suitsetaja aju on täiesti vigane. See on programmeeritud tööle nii: mul ei ole suitsu isu aga poes sean sammud suitsuleti juurde ja mõtlen, et vast ikka ostan paki ja teen ühe. Ma tean, et sellest ühest tuleb sada ja siis tuhat aga ma ikka usun siiralt, et ainult ühe teen😁. Olengi need mõned ühed teinud aga õnneks ei maitsenud. No rikkus kohe kohvi maitse ära. Pealegi on jube rõve kui suitsetaja suitsult tuleb. Lõhnab nagu koni!
Muid maitseid  on ka rikkuma hakanud see mittesuitsetamine. Mulle ei meeldi liha lõhn. Ajuvaba. Ma olen lihasööja aga nüûd tundub, et näiteks kanafilee lõhnab nagu solgiauk. Ainuke talutab liha on...ülla, ülla...maasuitsusink.
Ma ei tea mis saab edasi aga hetkel pean natukeseks lihast loobuma. Nii vastik tundub. Samas peet ja kitsejuust  on oi kui head. Jäätist olen ka söòma hakanud. Ma pole jätsisõber eriti olnud. Kõik on segamini.
Õnneks ma enam õhtul tekiserva närinud ei ole ja pea ka ei valuta. Hingata on mõnus ja liikuda on veel mõnusam. Poes saab isete…

See pole kurb, see on fakt

Kujutis
Koolis oli selline lugu, et üks noormees rääkis ühe kurva loo. Polnud selline kurb lugu, et pruut põgenes altari eest või vanaema suri. See lugu oli hoopis leebem.
Õpetaja kuulas selle loo lõpuni ning ütles, et see pole kurb lugu vaid fakt, et selline sündmus toimus või siis toimumata jäi. Rohkem pole sellel mõelda vaja. Lihtne.
Missugune tark õpetaja!

Tallinna sügisjooks

Kujutis
Laupäeval käisin Tallinnas sügisjooksul. 10 kiltsa. Üle 10neka ma joosta ei taha, olen täitsa kindel, et minu põlved ja liigesed tahavad seda täpselt sama vähe😁.
Jooksin koos ühe toreda tüdrukuga, kellele oli see esimene jooks vist viimase viieteistkümne aasta jooksul. Kui nüüd keegi arvab, et ta suri esimesel kilomeetril, siis oli hoopis vastupidi, ta silkas nagu jänes ja alles lõpupoole näitas natukene väsimusemärke. Peale lõpetamist oli tema esimene küsimus, et kas ma järgmine päev temaga 21 kiltsa ei tahaks jooksma minna😉. Ei taha. Hull mis hull. Pean tunnistama, et hetkeks tundus see mulle isegi normaalne mõte aga õnneks oli mul järgmisel päeval kool, nii et isegi ei olnud mõtet seda hullu mõtet edasi mõelda.

Muidu oli sügisjooks võimas, megapalju inimesi. 11 000 pluss midagi. Palju õhinat ja energiat. Puhast liikumisrõõmu. Lipuvärvides särgid ja imeilus medal.
See eriline energia nakkas edasi, peale jooksu lonkisime rahulolevalt medalid kaelas kodu poole ja üks vanem välismaa…