Kas blogimine on piinlik tegevus?

Eile lugesin ühte blogi, kus tõstati küsimus, et kas blogimine on piinlik tegevus. Hea kysimus exole😊.
Kui ma selle blogiga jaanuari lõpus alustasin, siis oli päris mitukümmend inimest, kes käisid mulle ytlemas, et see on äge kyll aga nad ise eluilmaski ei kirjutaks avalikus ruumis kui paksud nad on ja mida nad söövad. Kindlasti saad palju koledaid kommentaare ja muud sõimu. Siiani ei ole saanud. Ausõna. Mul on muidugi ka kaasasündinud valikuline kuulmine ja tähelepanuvõime. Kui pole minu asi, siis ma ei kuule ega näe🤗. Seega kui keegi on kuskil kirjutanud, et ma olen paks ja tähelepanupuuduses, siis ma lihtsalt ei ole seda lugenud.
Teine grupp, keda oli vähem, iroonitses kuulsaksaamise ihaluse ja blogi-Ele teemal. No igaühel õigus oma arvamusele. Ma saan kohe varsti 40.aastaseks, see periood, et ma tahtsin saada kuulsaks lauljaks või näitlejaks saada jääb nii 30.aasta tagusesse aega :D.

Kuid kas mul on piinlik, et ma panen kirja palju kaalun? Teate ei ole. Vahel on tulnud mõni ytlema, et ma loen su blogi ja olen sealt motivatsiooni saanud trenni minna. Siia on mul loomulikult hea meel, ei hakka salgamagi. Hea meel, et keegi loeb ja hea meel, et sain kellegile abiks olla.
Küsisin ka kodustelt, et kas neil on piinlik, et ma blogin? Stella, kes on minu tütar ja 19.aastane, et ütles, et tal küll pole, et ta räägib kõigile, kui tubli emps tal on. Toomas ütles, et tal pole üldse piinlik, sest tema ju ei blogi :D.  No ja kui kodus kellegil piinlik pole, siis on ju kõik korras. Kassi kohta ma ei tea, ta vahtis mind, küll eile sellise näoga, et võiks arvata, et talle see asi (või ükskõik misasi) ei meeldi.

Kõige ägedam kiri, mida ma selle perioodil saanud olen tuli ühelt ammuselt töökaaslaselt. No öelge, et kas te oleks heldinud, kui sellise kirja saate:
Tsau! Ma tahtsin öelda, et sa oled nagu väga lahe. Ses mõttes , et oled üks sellist tüüpi naisolevus keda ülekilod vähemsexikaks ei tee. M. Monroe oli samasugune, ta kaal kõikus 50 ja 80 vahel, see on 30kg ja ta oli ikka hurmav:). Aga ma täiesti mõistan sinu soovi alla võtta, sest need ülekilod mõjutavad enesetunnet parasjagu. Elan sulle väga kaasa ja olen 100 prossu veendunud, et saavutad oma eesmärgi.

No selliseid kirju saades hing lauluab sees ja see annab hullult powerit. On ju nii? Kui ma ei kirjutaks siin oma tegemistest, siis ma neid ju ei saaks. Nokitseks täitsa omaette. Aga ma olen päris kindel, et niimoodi omaette ma hakkama ei saaks. 

Kas selline video, kus mul on laiskloom peas on piinlik? :D Või mis on üldse piinlik?


Kommentaarid

  1. Eks see videovärk on ikka veidi piinlik jah :D Ma ise teen ka selliseid asju. Noh, et ikka piinlik oleks.
    Aga see blogimise häbenemine, mina küll alguses natukene häbenesin. Oma kaalu ju avalikult kelelelgi öelnud polnud. Lisaks lisan endast ju pilte bikiinides ja ilma meigita jne. Reaalis päris avalikus kohas niimoodi olla ei tahaks. Aga nüüdseks olen bloginud juba kaks aastat ja mingist häbist enam küll juttu pole. Mina olen ikka saanud negatiivseid kommentaare ka, aga kuna ma tegelikult ennast siiski päris vingeks pean, siis need tegid liiga ainult korraks.
    Häbi peaks siis olema, kui jumalast rumalat juttu blogis ajad. Noh, kirud poliitikat ja teisi rasse, kui ise asjast midagi ei tea. Kaalublogide puhul on nii, et mõne mimmu jaoks võib olla piinlik, et ma oma pekke nii lehvitan, aga mind selliste arvamus väga ei huvitagi. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No sinu "pekke" mina vaatan kadedus hinges :)

      Kustuta
    2. Eks ma kah pika maa tulnud ja ideaalne pole siiani. Kints on ikka mõnusalt lodev veel. Aga seetõttu ma ju blogingi. Et teised saaks samastuda või end paremini tunda :)
      Aga ma tänan komplimendi eest :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

7. nädala kokkuvõte

Gretega trenni. Video!

Olen jälle maakas