Depressioonist

Täna hommikul lugesin FBst soovitust vaadata saadest hommik Anuga, kus räägib Jim Ashilevi depressiooni kohta õigesti ja tabavalt: "See on tõepoolest haigus, mitte paha tuju. Ma arvan, et me peame radikaalse muutuse tegema ühiskonnas üleüldse selles, mismoodi me suhtume depressiooni. Ja kuidas me suhtume sellesse, et enesetappude läbi hukkub Eestis tänasel päeval rohkem inimesi kui autoõnnestustes. See on ränk statistika tegelikult." // "Ma jällegi sooviksin, et ühiskond liiguks sinnapoole, et näiteks teraapias käimine oleks normaalsus, mitte mingisugune hädaabinõu.""

Ma tean millest ta räägib. Ma ei ole sellest kirjutanud aga mind vaevab aegajalt depressioon. Kohe nii hullusti, et pean
rohtu sööma. Kunagi proovisin sellega ise hakkama saada, noh näiteks alkoholiga ravida. Korraks aitab aga pärast on veel hullem. Palju hullem.

Siis proovisin abi saada eneseabiraamatutest. Jällegi. Korraks on hea, kuid sa võid oma kriitikavihmavarjuga ringi käia aga kui sa oma haigust ei ravi, ei kao see siiski kuhugi. Sõbrad on ka head abimehed aga väga pikalt ei jaksa keegi su soigumist kuulata. Ja ei peakski teistele sellist kohustust panema.

Mina läksin lõpuks psühhiaatri juurde. Siis kui ma enam üldse magada ei saanud. Siis kui ma olin nii suures augus, et isegi hingata oli raske. Kui ma õigesti  mäletan oli see kolm aastat tagasi kevadel. Koos saime esmalt mu une korda, alguses unerohuga, hiljem juba ilma.

Õppisin ära tundma millal see luupaipainaja nimega depressioon tuleb. Ma tean, et ta tuleb ja ma tean, et ma ei saa selle vastu aga ma oskan nüüd ta ära tunda ja ette valmistuda.

Kui ma kodus annan teada, et hakkab vist jälle pihta ei hakka keegi ütlema, et sul on ju kõik hästi, mis sa vigurdad vms. Nad teavad, et seda ei saagi kuidagi mõjutada ja mingit põhjust pole üldse vaja. Lihtsalt ühel päeval on ta kohal.

Mina tean, et kui ta on jälle siin ja selles hullemas variandis, siis helistan oma arstile. Kui meil on köha või peavalu, siis on rohtu võtta normaalne. Kui mul hing valutab ja ma rohtu võtan, siis olen ma hull? Ei ole, ma olen lihtsalt haige.

Sûgis on minu jaoks alati kõige raskem aeg. Päike kaob,  valgust on vähem ja minu aju tasakaal läheb paigast ning tagajärjeks on bioloogiline depresioon. Rahvakeeli siis sügismasendus.  Varem oli nii, et jõuludeks olin ikka omadega juba täitsa sassis. Nüüd ma tean, et ta tuleb ja valmistun selleks. Olen võimalikult palju iga päiksekiirega õues, teeme võimalusel päiksereisi, Toomas pani meile elutuppa valgust juurde jne. Teadlikult tegutsedes on hoopis kerge.

Irooniline kogu selle juures on, et mulle tegelikult pimedus meeldib. Hull mis hull noh, ise ka ei tea mida tahab🤗.

Uskuge mind, depressioon pole mingi häbiasi ja sellega tuleb tegeleda. Sa pole hull vaid lihtsalt natuke haige.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

See ei ole lihtsalt võimalik

NoWay! Palun veel

Kas sul on ökopott?