#olentänulilk. Miks ma seda teen?

Pean natuke selgitama, et miks kaalublogija hakkas tänulikusega jändama.
Ma olen enda vaimuga tegelenud aastaid. Eelmine talv käisin näiteks juhendatud meditatsiooni grupis korra nädalas.

Ma küll ei taha kõike vabaks lasta ja loota, et kogu maailm muutub lillelasteks, kes on tehtud rõõmust ja armastusest. Ma tahan tunda nii rõõmu, kuid ka kurbust. Mulle tundus, et osad inimesed lihtsalt võtavad kõike nii, et ükskõik mis juhtub on universumi soov ja las minna. Selline asi mulle ei sobi.

Jooga tunnis oli sama lugu. Lase vabaks ja lase minna. Nüüd uus joogaõpetaja sobib mulle rohkem, sest ta ütleb, et kui vaja siis lase olla. Ja nii ongi, ma tahan vahel lasta olla.

Poole aastaga olen ma aru saanud, et võid süüa parimat toitu ja palju treenida aga kui sa ei ole seest ilus inimene, ei saa sa ka kunagi väljast ilusaks inimeseks. Keegi ei suuda seda pikalt varjata kui ta tegelikult on viha täis või õnnetu. Sa lihtsalt ei sära. Ei hakka ka kunagi, vähemalt mitte enne kui oled oma negatiivsusest lahti lasknud või ära lahendanud. 

Mina ise tunnen, et ma olen viimasel ajal muutunud kibestunuks. Esiteks ma näen teistes seda kui nad on vingurid. Ja ma näen seda sellepärast, et ma olen ise samasugune. Ma ei taha selline olla! Ma olen palunud, et see läheks mööda aga ei lähe. Seega ma usun, et see tänupäeviku pidamise idee jõudis minu juurde väga õigel ajal. Mul on seda vaja ja selleks, et ma õpiks märkama seda, mis on päevas head, mitte keskenduda sellele, mis mulle ei meeldi.

Nii lihtne ongi. Ma tahan olla parem inimene. Ma tahan olla õnnelik. Ma tahan olla vaba. 

Ma ei taha olla kinni asjades. Ma ei taha olla kohvriga jänes.

Oluline on, et ma iseennast defineerin läbi selle kes/mis MINA olen, mitte läbi selle, mida teen või mis mul on.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

See ei ole lihtsalt võimalik

NoWay! Palun veel

Kas sul on ökopott?