41. nädal

Trenni ma ei teinud mitte midagi. Kuna mul pole suurt söögiisu, siis noh pole ka suurt jaksu midagi teha. Aga ma otsustasin, et ma üldse ei põe sellepärast, mida see mulle ikka annab. Põdemine ma mõtlen. Täna küll võtan ennast niipalju kokku, et vean ennast spordiklubisse kohale. Lihtsalt lähen ja kõik.

Eks see nädal tuleb parem kui eelmine. Kaalu kohta veel niipalju, et meie kaalugrupp võttiseelmisle nädalal 12.3 kg alla. Vot nii :) 

Aga nüüd edasi heietan niisama, sest mul tegelikult ju mitte midagi huvitavat ei toimunud.

Laupäeval käisin sõbraga metsas lõket tegemas ja enda sisse vaatamas. Muukisime mitmete teemade kallal. Üheks oli hirm. Hirm midagi kaotada. Hirm jääda rattast maha. Hirm jääda vanaks. 

Täna hommikul käisin jälle oma arsti juures ja ta ütles, et tema juures käib patsente, kelle olukord on tegelikult palju hullem kui mul aga nad ei ole nõus haiguslehte võtma. Neil on hirm, et siis nende tööandja lõpetab lepingu, neil on hirm, et nad saavad vähem raha (noh loogiline, sest meie haigekassa maksab ju 70% töötasust), hirm et neid ei võta pärast enam tõsiselt. Lihtsam on tabletid sisse võtta ja edasi rühkida. Ma olen tegelikult ju seda ise ka korra nii teinud ja tõesti vedas välja küll. Aga ma mäletan kui palju vigu ma sellel ajal tegin ja siis tegin muudkui ümber ja ümber ning tegin aga vigu juurde. Tähelepanu ei olnud lihtsalt ja keskenduda oli päris keeruline. Tagasivaadates täitsa loll olin :). 

Nüüd ma mõtlen, et tegelikult oli mul lihtsalt hirm, et äkki saavad teised sama hästi hakkama ja siis ma ei olegi nii asendamatu ning seda ma lihtsalt ei tahtnud teada. Nüüd õnneks ma tean, et ma pole kõige tähtsam kohvriga jänes ja kõik see mida mina oskan, oskavad teised inimesed ka ja pole üldse probleemi. Õnneks jõudis mulle kohale, et kle vennike roni nüüd oma pisikese mäe otsast alla tagasi ja hakka parem endaga tegelema, nüüd, kohe ja praegu.

Järgmine hirm on see, et mis siis saab kui sa saadki kinga. Viimaste uuringte tulemusena nagunii üle iga neljas inimene ei ole oma tööga rahul, kuid samas ei tee nad midagi. Lihtsam on istuda vaikselt edasi, olla igale uuendusele vastu ja toriseda ning joriseda igal pool ja igal ajal. Kas see teeb midagi paremaks? Kindel ei, ei tee. Miks me siis midagi ette ei võta? Sest me ei taha vastutada. Palju lihtsam on kui keegi teine sinu eest selle otsuse ära teeks eks :). 

Kas mina ise olen oma tööga rahul? Jah ma suisa fännan seda.

See vist muidugi on ka põlvkonniti erinev. Kui mina veel arvan, et ülemus on selleks, et ta minuga pragaks ja ütleks mida ma tegema pean, siis Stella näiteks arvab, et ülemused on ainult selleks, et motiveerida oma meeskonda maksimaalselt panustama, anda tagasisidet ja edasisidet ning üleüldse on ta selleks, et tema tööl käimine võimalikult mugavaks teha. Päris põnev saab olema, kui kõik need noored ükspäev tööturule lähevad ja millised ägedad muutused siis toimuma saavad :).

Ühesõnaga ma siin muugin enda sees natuke veel edasi ja vaatan mis taipamisteni ma lõpuks jõuan.

Mida ma veel kardan? Miks? Kui tõene see saab olla? Kas ma me mõtleme ise asju välja mida pole olemas? Kust see tuleb? Miks?

Olge mõnusad ja veetke iseendaga igapäev kasvõi natukene aega.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

See ei ole lihtsalt võimalik

NoWay! Palun veel

Kas sul on ökopott?