Ma ei ole hull vaid lihtsalt läbipõlenud

http://g1.nh.ee/images/pix/file64109863_81bc7cd.jpg
Sellessuhtes on hullult armas, et on nii palju nimesi, kes nüüd iga jumala päev küsivad, et kuidas mul läheb. Kas ma saan ikka hakkama. Kas on äkki mingit abi vaja? Ega sa üksi ei ole? No ikka olen ja ega mul ei ole vaja päev otsa kätt ka hoida. Ma olen erakordselt selge mõistusega patsent, vähemalt nii ütles mu arst. Seega kõik on hästi, vähemalt ses suhtes, et ma saan enda ja pärdikuga hakkama. On küll nii, et meeleolud vahelduvad kiiresti. Näiteks eile oli mul täiesti halb hommik, no lihtsalt kõik see kombo enesehaletsusest ja enesesüüdistusest. Siis ma läksin liikuma ja tegin ära kõik need asjad mis sel päeval plaanis olid. Hakkas parem. Tegutsesin küll suht automaatselt ja eriti kohal vist ei olnud, sest sõitsin mitu korda täiesti valesse kohta aga noh see on parandatav viga. Kõik asjad said aetud, suutsin olla viisakas ja sõbralik ning öelda inimestele ilusaid sõnu. Muuseas see tegi mu enda enesetunde ka paremaks. 

Mind pole mõtet karta, ma ei lähe kellegile kallale ega ole kuidagi ohtlik. Oki ma küll paar nädalat tagasi karjusin ühe inimese peale ja sellest on mul siiralt kahju, sest ma oleks võinud väärikaks jääda aga tegu on tehtud ja seda enam muuta ei saa. Oleks ja poleks ei aita kunagi mitte kedagi. Mul endal on aastaid selline ütlemine, et ära sae saepuru ehk mis tehtud, see tehtud ja tehtud tegu enam muuta ei saa. Kodus kõik imestavad, et kuidas on üldse võimalik, et mina karjun ja näita ette aga ma ei oska seda enam. Tegelikult on seda korra veel juhtunud. Räägin siis selle loo ka ära. See oli eelmine kord, kui ma täitsa kokku kukkusin. Läksin Stellale rongile vastu ja parkisin sinna kus taksod ootavad. Siis mingi taksojuht tuli minuga õiendama, et see on taksode koht ja kle blond mine õige autokooli tagasi, naised roolis jne. Siis ma läksin niimoodi endast välja, et ma kargasin autost välja ja sõimasin seda taksojuhti nagu voorimees. Ta muidugi ei andnud alla ja sõimas vastu ning see tüli läks päris suureks. Lõpuks ta ütles veel midagi inetut mida mu aju ei fikseerinudki enam, istusin autosse, tagurdasin sealt välja ja siis ma mõtlesin, et nüüd ma sõidan selle taksole sisse, panin juba käigu sisse ja siis panin stopi. Aitab. Lõpeta see pull. Sõitsin teisse kohta ja ootasin malevalsed rongilt ära. See juhtus 3 aastat tagasi, peale magamatust ja kogu suve ühte aruannet kokku kirjutades.

Aga no siis ei olenud asi ka ju taksojuhis, lihtsalt tema oli see viimane piisk karikas ja sai kõik enda kaela. Kuid ta oli ka tegelikult ülbe ja üleolev, tema koha pealt ma arvan, et ta ei taha enam kunagi minna ühelegi naisele ütlema, et kle tsikk sõida bussiga, kui liikusmärke ei tunne. Jumal teab millal jälle mingi hullu otsa satub :D.   Kuigi noh see viimane kord sai tegelikult ka sellest alguse, et kle kullakene sina teed seda mida sulle öeldakse. Hakkan praegu mõtlema, et äkki ma on minu päästikuks naissoo halvustamine :). Krt teab, feministiks ei ole ma ennast kunagi pidanud.

Aga edasi eilisest. Siis tulin koju ja sain sellise kummalise infokillu, et kle ma tahan sulle rääkida mis tegelikult toimub. Normaalne Ele blokkis selle koheselt ära, sest ma ei taha seda teada. Pärdik aga hakkas jälle pihta, et sa oled mingi ilge jama kokku keeranud ja issand issand mis nüüd saab. Normaalne Ele teemat edasi ei arendanud ja sai aru, et sa pole mitte midagi teinud, see on mingi veider infokild ja tõenäoliselt sa said valesti aru ning punkt. Teema lõppenud. Pärdik tagus trummi edasi. Vot ja siis tuleb selline ärevus sisse, kõhus on see õõnes tunne ja käed hakkavad värisema. Siis tuleb pärdikule jalaga anda ja oma tablett sisse võtta, siis on rahu majas.

Tegelesin siis õhtul hoopis oma kristallidega, puhastasin neid ja panin kuuvalgele laadima. Mõnus rahustav tegevus. Siis tellisin paar käevõru juurde, sest mulle tundus, et mul on mõningaid kive veel vaja.

Magama ma muidugi jälle ei jäänud aga otsustasin, et kui ei maga siis ei maga aga laman voodis, siis keha ikka puhkab. Mingi aeg siiski jäin magama ja tunnen ennast täna hommikul üsna hästi. Mingit tegutsemislusti küll pole, et hakkaks nüüd suure hooga midagi tegema aga noh ei peagi ju. Võin täitsa vabalit niisama lamada. 

Miks ma seda kirjutan? Esiteks see aitab mul endal mõtteid selgena hoida, teiseks ma tahan neile kes sama tunnevad anda tuge, et tegelikult on kõik oki, sa lihtsalt vajad natuke abi ja see et vahel nii juhtub on täiesti normaalne ja võib juhtuda ükskõik kellega. Isegi siis kui sa oled õnnelikus suhtes, sul on norm töö, sul on palju võimalusi, teed regulaarselt trenni, toitud tervislikult ja oled "kõiki asju õigesti" teinud.

Kena laupäeva ja ma proovin nüüd voodist välja ennast ajada.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

See ei ole lihtsalt võimalik

NoWay! Palun veel

Kas sul on ökopott?