Ma sain täna sõimata

Käisin täna oma doktori juures ära ja ta küsis, et mida ma siis viimased nädalad tegin. Lugesin üles kõik oma mittetegemised ja niisamapassimise. No ja ka need asjad mida ma tegelikult tegin. Minu armas arst sai kurjaks, et kuidas ma teda üldse ei kuula. Ma kuulasin ju küll aga ..... noh mitu aga tuli. Ainuke asi millega ta nõus oli, oli see et ma ei saanud ju üksi reisile minna. Ma oleks ennast seal ikka maru üksikuna tundnud. Siis ta luges ette mitu juhtumit, kus inimene muudkui muretseb ja hädalab mingite ebaoluliste asjade pärast ja sureb a´la 50selt oma mure kätte ära. Mure kätte mida pole reaalselt üldse olemas.

Alguses ma sain kohe täitsa vihaseks, et mis kuradi arst see selline on. Ta peaks mulle kaasa tundma ja lahke olema, mulle taskurätiku ulatama ja kogu mu vigina ära kuulama. Hakkasin loomulikult vastu vaidlema ja mida rohkem ma vaidlesin, seda enam selgus, et krt küll, tal on hoopis õigus.

Ja ma olengi ise loll nagu saabas (kuigi ma ei tea miks saabas loll peaks olema? ). Muudkui teen teiste eest asju ära ja muudkui kuulan, lohutan ning elan kaasas. Nagu see oleks kuidagi minuga seotud. Tegelikult ju absull ei ole. Kui mingid inimesed tahavad oma vahel vaenu vedada, siis lasku käia. Ma ei pea seal vahemehena muudkui lohutama. Mul on täiesti õigus öelda, et sorri aga ei ole minu probleem ja kui see teid aitab, siis minge kiskuge üksteist nurga taga juustest. Või kui keegi teeb kuskil vea, siis see ei ole minu viga. Pole minu probleem. Ma ei saa oma südant valutada ega öötunde raisata selleks, et need korda teha. Ma olen kontrollifriik. Loll aga järjekindel, kes kratsib sealt ka kust ei sügele.

Mina tahan elada umbes saja aastaseks ja seda mõnusalt ning rahulolevalt. Mina tahan suhelda nende inimestega, kellega mul on koos hea olla ja mul on täiesti õigus vigisejad ja manipulaatorid uksest välja lükata. Ma ei pea oma pead vaevama, et mida keegi teine mõtleb või miks ta nii rääkis. No pole minu asi. Tegelikult ka.

Ühesõnaga kui me olime seal 40 minutit jauranud, siis järsku lõi mul kuppel selgeks.  Selgemaks, kui see on viimased 10 aastat olnud. Kuradi hea on hetkel olla. Ausalt. Kui ma nüüd suudaks nii ka edasi elada nagu see taipamine minuni jõudis, siis on järgmised 60 aastat lill, mis lill.

Hetkel olen ma sellele oma arstile mega tänulik, et ta õiendama kukkus ja jumal teab mis teraapiat ta kasutas aga igaljuhul see mõjus rohkem, kui kõik muud asjad kokku.

Hakkan nüüd koristama ja alustan sellest, et ei kontrolli üle teiste sahtleid ega riiuleid, et äkki on seal midagi "valesti". Väike asi küll aga minu jaoks päris suur pähker pureda :D.




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

NoWay! Palun veel

Kas sul on ökopott?

Kepikõnnimaraton