Nyyd aitab. Pärdik lendab täna ukse taha.

Kas ma olen ainuke inimene, kellel on nii, et on täitsa tasakaalus olla ja siis põmm ronib kass peale ja pärdik hakkab peas õiendama? Ketrab ja ketrab mingil mõtetul teemal ja siis järsku sa usud teda ning kõik on hall ja kole. Kõhus hakkab keerama ja tahaks ainult pimedas keras olla ja mitte kedagi näha.  Sa saad aru kyll, et see pole päris aga sa ei suuda või ei taha sellest kaamosest välja tulla.

Lõpplahendusi on vaimsel kokkukukkumisel ikkagi kaks: kas õpid endaga uues olukorras hakkama saama ja tirid end patsipidi välja või lõpetad nagu kirjanik Margus Karu, kes tegi depressiooni tagajärjel enesetapu.

Ma usun tahtejõudu ja ma usun, et ma suudan sellele jandile lõpu teha ning ennast patsipidi sellest mülkast välja tirida. Alustuseks pakkisin pärdiku koli kokku ja viskan ta uksetaha. Kaudugu kus kurat😤.

Teiseks teen omale päevaplaani mida ma pean ära tegema. Lihtsalt pean. Isegi  siis kui olen norm kuju kuubis. Katsetan seda Toomase teraapiat, et kui on eriti kehv tuju, siis paned pliiatsi suhu, et siis on suunurgad üleval ja aju saab signaali, et sul on rõõmus tuju ja doktor Toomase arvates see töötab, mulle peale paari tundi pliiats suus hakkab ka tunduma, et see töötab.

Kolmandaks ma jätan hädaldamise. Seda ei taha keegi lugeda. Enam ei hädalda. Kui siis õige pisut. Ma vist olen juba kõik inimesed oma ära tüüdanud, et palun palun kuulakeeeee ometi mind. Kuid nüüd mul sai sellest rääkimisest villand, sest ma ju räägin ning kirjutan selleks, et ma tahan lihtsalt asju välja rääkida enda seest, mitte selleks, et keegi mind haletseks vms. Seda kindlasti mitte. Kuid ma panen siia mõned tüüpilised vastused sarjast, ärge teie seda kunagi järgi tehke.

Tavaliselt saan selliseid vastuseid, et 
1. Noh see on sul sellepärast, et sa kodus passid. Urrrrr.
2. Küll läheb paremaks, alati läheb, elu ei saagi koguaeg ainult ülesmäge minna. See vastus ei meeldi, mina just tahan selleist elu kus on vikerkaar ja värvilised ponid. 
3.Ahh mis põed, alati läheb kellegil veelgi halvemini. Ja kuidas see minusse puutub? Mina tahan ju endast rääkida!
4. No eks see on ju sinu enda süü, ma juba enne vaatasin, et jne. Siis mõtled küll, et kuule mine õige p.....
5. Aga proovi vähem depressiivne olla. No mida pekki, muud ma ju ei proovigi. Päevast päeva, koguaeg. Vahel tuleb hästi välja, siis jälle ei tule.
6. Tegelikult ei ole sul ju mitte midagi viga. Ei ole jah, mõtlesingi, et kuidas oma novembrit põnevamaks teha ja tegin väikse monotüki. Lihtsalt. On ju naljakas...ahahaha (irooniline naer).

Muidugi on rohkem neid, kes on saatnud nunnu kirjakese, et hoia ennast ja me igatseme sind vms. Või on lihtsalt öelnud, et ma saan su lihtsalt ära kuulata. Ja see ongi kõik mida teised teha saavad ja see aitab. Aitähh.

Aga edasi on nii, et ma läheb hakkan nüüd ennast kontuurima ja proovin õhtuks inimese näo pähe joonistada, sest tahan ma või ei taha aga Andresel on täna sünnipäev ja me lihtsalt peame sinna minema ning ma ei kavatse olla seal kõige koledam naine! 

Ilusat laupäeva ja kuulake üksteist.




Kommentaarid

  1. Tead, kui nüüd aus olla, siis pärdikut ukse taha tõstnud olen mina ka. Minu pärdik on küll trennimoti-õgija-pärdik, aga no jama, mis ta korraldada suudab, paneb mind ikka endamisi korralikult kiruma küll, kuna sel tavaliselt on muud tagajärjed ka. Mina ise olen avastanud, et nii kaua tuleb sulle sobivat süsteemi otsida ja välja töötada, kuni sa ise tunned, et sa oled rahul. Siis hakkab pärdik tasahilju ise aru saama, "who is boss in da house".
    Ja vajadusel soovitan käepärast otsida spetsialisti, kelle kasvõi tasulisele vastuvõtule sa kiirkorras saad, kui asi vähegi kontrolli alt väljuma hakkab.
    Aga see on üks pikk otsimine ja katsetamine.
    Jaksu ja meelekindlust!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Õpiks äkki kitarri mängima

Keefiri päevad

NoWay! Palun veel