Kehv mägironija

Kõik vist on näinud FB ringlevat videot, kus värvilised mehed ûritavad jäämäest üles ronida.

No vot. Mul on sama tunne. Ärkad ûles, oled tegusid täis aga millegipärast umbes kella 10neks kummitavad mind emotsioonid nagu meeleheide, viha ja enesehaletsus. No vaatlen neid ja üritan minema saata aga see on nii raske. Ja olengi jälle mäest all. Või siis see mäng kus jooksed palju jaksad aga ikka tõmbab köis su tagasi.

Võtad ennast kokku, ei hakka pillima.

Siis teeme oma toad meile omast musta huumorit ja hakkab parem. Täna näiteks doktor Arle mõõtis meil vererõhku, et teeme võistluse, kes rohkem saab. Nalja kui palju.

Järsku on jälle libastus ja oleme sealsamas all tagasi. Õnneks jonnakana ma veel siiani üritan ikka ja jälle üles ronida. Indu pole aga kuradi tugev kohusetunne on.

Aga ma tahan tagasi seda lustimist, kus olid nõus kell 6 hommikul klouni tegema ja see oli normaalne ning lôbus🤗.
Või siis lastele oma vabast ajast päkkapikke tegema. Neid toredad pilte on nii palju. Kuid viimased aastad jagasime vist eelmine aasta korra linnas õunu. Kuhu jäi lõbu ja lust? Kes pani need pihta? Või oleme me ise juba lustimiseks liiga vanad?

Kuidas lustimine ja rõõm tagasi tuua?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Õpiks äkki kitarri mängima

Keefiri päevad

NoWay! Palun veel