NoWay! Palun veel

Täna õhtul olin lubanud minna Tartus uude NoWay meelelahutuskeskusesse. Tulin massaažasikoolist ja oli pehmelt öeldes täiesti läbi omadega. Kuid kui lubatud sai, siis mõtlesin, et käin seal siis kiiresti ära ja seejärel kohe koju magama. Läksin sinna kuna Stella palun teha nö proovimängu.

Asub see kohe Tartu kesklinnas, Gildi tänaval. Mängida saab nii põgenemistoas, kui ka seigelda virtuaalreaalsuses.

Esmalt siis võtsime neljakesi ette põgenemistoa Kuri Kloun, mis on mõeldud lastele alates 7.eluaastast. Astusime tuppa ikka väga enesekindlalt, et kui see on lastele, siis meil, kui kogemustega põgenejatele on see rohkem nagu läbiastumiseks. Klouni käest pääsemiseks on aega 30 minutit. Mis te nüüd arvate mitme minutiga me sealt välja saime? Kümne? Ehk mõni eriti skeptik pakub isegi viisteist. Ei! Häbinägu peas pean tunnistama, et oleme lollim kui 5B, sest meil läks aega 45 minutit!


Hasart tuli sisse üsna kiiresti ja pean ütlema, et kurja klouni põgenemistuba on põnev. Kui tahad mulle ära teha, siis mine saa sealt klouni toast kiiremini välja.



Olen käinud igasugu laste sünnipäevadel, mängutubades ja batuudikeskuses, kuid seda Klouni tuba julgen täitsa vabalt soovitada. Lisaks oli seal veel piisavalt ruumi kuhu tordilaud püsti lüüa ning jätkub veel niisama ringijooksmiseks ka.

Õige pea avatakse seal ka põgenemistuba "suurtele", kuid minusugustele on algatuseks kloungi piisavalt pinget pakkuv.

Edasi proovisime mängida virtuaalmaailmas. Ma ütlen ausalt, et ma ei ole kunagi isegi mitte playstationiga mänginud ja olen kuulnudm et mingi fii on olemas. Korra olen Kvartali omas käinud aga siis ma mängida ei tahtnud ja teiste vehklemise kõrvaltvaatamine tundus piisavalt kummaline. Olen mänginud küll arvutimänge ja käinud 4D kinos, seega ei olnud mul erilisi ootusi. 

Esmalt mängis Toomas ja see kuidas ta kisas ja tasakaalu kaotas tundus, et no mida värki, see ei saa nüüd nii äge ka olla. Hallo eks. Kuid nagu ise prillid pähe sain ja linna kohal ameerika mägedel kihutasin, siis see oli lihtsalt nii reaalne. Kõik on lihtsalt nii päris, et seda ei olegi võimalik sõnadega kirjeldada. Kui keegi oleks poole sõidu pealt hõiganud, et hallooo, sa oled Tartus Gildi tänaval, siis ma ei oleks teda vist isegi mitte uskunud.




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Õpiks äkki kitarri mängima

Keefiri päevad