Ikka veel ei oska

Ma tean juba 20.aastat, et hoia vingujast eemale ja ära lase ennast nakatada. Tean aga ikka eksin.
Eile oli üks selline päev kus kõik läks valesti. Kohe algusest peale. Ükskõik mida ma tegin oli valesti. Missiis, et omaarust olin hirmus pyydlik. No ei tule välja mul see asi. Ei saa aru. Ei mahu aru sisse ära!

Olin koos ka úhe tegelasega, kes igas asjas näeb vingu. Mitte otseselt aga kui ta hääle käima tõmbab on kohe selge, et sitt om majas ja kõik on lollid. Ja mina täitsa ise valisin ka lolliks olemise. Mitte teadlikult aga valisin.

Lõpuks tundsin, et nüüd on siia see piir, kus mina hakkan nutma. Korrutasin peas nagu hull, et ma tunnen seda emotsiooni aga mina ei ole see. Natuke hakkas parem. Aga mitte niipalju nagu ma oleksin tahtnud. Käegalöömise tahtmine tekkis. Persse kõik.

Siis tuli kuskilt trots välja, et nagu mismõttes ma ei saa. Mismõttes ma annan alla. Mismõttes ma lasen vingul enda sisse tulla. Ei lase!

Tunne on ikka veel nii nagu oleks peksa saanud ja no ei ole seda head voogu aga kùll ma ta tagasi saan.

Ma loobusin nii paljust, et ei peaks elama vingu sees ja nùùd ma rohkem sellesse lòksu ei lähe. Ma taotlen enda juurde ainult täis tassiga inimesi ja igasugu vingupunnid ning kritiseerijad hoidku kaugele, muidu naeratan teile nii, et hambaid on näha!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

See ei ole lihtsalt võimalik

NoWay! Palun veel

Kas sul on ökopott?