Kuperjanovi jälgedes

Täna ärkasin pool kuus hommikul. Pigem aeti üles, sest Toomas pidi kell kuus minema metsa õppusele Kell kuus? Täitsa uskumatu, normaalne ristirahvas magab alles õndsalt und ja keerab teist külge.  Igaljuhul linnas olid ainult need lõbusad kodanikud, kes ei olnud veel magama läinud ja alles koduteed otsisid.

Koju tagasi jõudes polnud mul ka mõtet enam magama minna, sest õde pidi 8.15 järele tulema, et läheme Kuperjanovi retkele. See on selline lahe üritus mida korraldavad Jõgeva kaitseliitlased ja toimub retk, mis saab alguse Puurmanist ning liigutakse koos Kuperjanovi partisanisalga jälgedes Tabiverre. Kui sa ei tea kes on Julius Kuperjanov, siis sõber vikipeedia aitab su häbist välja :D.

Toppisin kõik riided selga, mis vähegi soojad tundusid ja keetsin laari teed kaasa. Riided sai liiga palju, mis selgus muidugi kohe kui proovisin ennast autosse pressida, sest ma lihtsalt ei paindunud ühelegi poole. Lõpuks saime minu autosse ja kimasime Tabiverre, kus tuli kolmas õde ka kampa ning bussireis Puurmanisse võis alata. Põhimõtteliselt oli nii, et lasime ennast Tabiverest bussiga viia Puurmanisse, et siis jala tagasi kõndida. Mõistlik onju. No ja mis see 23 kiltsa ilusa ilmaga ikka on.

Selgus, et meil on peres üks välejalg peale Toomase veel, sest olime vast liikunud kilomeetri kui Kessu oli oma tempo valinud ja kuhugi kaugustesse kadunud. Ei ole meeskonnatöö vaimu noh. Kui on venimine siis on venimine :D.
Meie aga Kerstiga jalutasime ja rääkisime kõik rääkimata jutud ära. Pole ju üksteist juba nädalajagu näinud ka, seega juttu jätkus esimese hooga kohe kümneks kilomeetriks :).

Vahepeal olid paar punkti ka, ühes sai niisama teed ja teises oli politsei, kus lahked noormehed pakkusid, et nad võivad näidata kuidas käeraudu panna aga kuna Kersti on alles selline titt, siis tema tahtis hoopis lõvi Leoga pilti teha. Tegin siis. Palun: Kersti ja Leo.











Siis oli takistusraja punkt ja kuna minu liikumisraadius oli tänu valedele riietele piirantud, siis ei hakanud ma kuskile ronima. Tõenäoliselt toodaks mind siiamaani kuskilt alla või saetaks torust välja. Kersti aga lõbutses ja mina olin tema isiklik paparatsio ja klikkisin pilte teha. Pärast saime auhinna ka, kuigi Kersti rihtis Kuperjanovi pastakat, (juba teist aastat) kuid kuna me olime nii aeglased, siis pastakad said just nina ees otsa. Kohe kongreetselt, sest me nägime kui viimane pastakas omaniku leidis :). Missiis muud kui järgmisel aastal jälle, sest eelmise aastal oli selle pastakaga täpselt sama teema. Millegipärast on tal just seda pastakat vaja :D. 

Ühesõnaga esimesed 13 kilomeetrit läksid mängides ja lauldes, siis aga hakkas samm muudkui lühemalt käima.  Viimased 5 kilomeetrit oli aga päris hull juba. Vedasime jalgu järel ja olime nii viimased, et meie taga olid veel sõduripoisid, kes olid nii härrasmehed, et käisid meie taga, et me ennast nii viimastena ei tunneks :D. Kuid siis võtsime ennast kokku ja lohisesime eelviimasest ja eel -eelviimasest jne mööda, väga sirge selja ja reipa sammuga. Tegelikult oli nii, et me mõlemad tundsime, et kui nüüd seisma jääme, siis on lõpp. Ei sammukesti ei jaksa enam käia. Jalad olid no nii valusad, et valusamad ei saa enam olla. Viimasesse punkti me sisse ei läinudki, sest muidu olekski vist sinna jäänud. Ainult tahtejõud ja tühi kõht viis edasi, sest me teadsime, et Tabiveres saab suppi :D. Jõudsime kenasti lõppu, saime medalid kaela ja kõhud täis.

Kessu oli muidugi kõvasti varem lõpetanud ja rääkis igasugu imeasju, et eespool oli muusika ja igast vigureid aga no meie neid ju ei näinud, kui meie jõudsime olid enamus juba koju läinud :D.

Selline tore laupäev oli :).

Mõned metsaklõpsud ka.







Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

NoWay! Palun veel

Kas sul on ökopott?

Kepikõnnimaraton