Kodus tagasi

Olen kodus tagasi. Kui oled viis päeva elanud pesemata ja magamata seljakoti otsas, siis saad aru kui vähe on tegelikult vaja. Kuum duśš, päris voodi teki ja padjaga ning värske toit ning oledki kohe rõõmus ja roosa. Muidugi võib sinna juurde veel luksust ka tarbida, näiteks tellisin wolfist eile meekana ja värske salati ning lihtsalt istusin hoovis trepi päikeselaigus ja pugisin kana. Superluks.

Ärgata ei raatsi ma juba teist hommikut, sest padjad on lihtsalt suurepärane leiutis. Kuid kui aus olla siis igakell võtaksin uuesti oma koti selga ja läheks  tagasi. Pühapäeval lähen aga see on ainult ûks päev ja õhtuks saan koju tagasi. Liiga vähe.


Toomast igatsen aga kõige rohkem. Tema tuleb tagasi alles pühapäeval. Nii harjumatu on, et ei saa helistada ega ei tea kus ta on. Telefonid on nad ära andnud ja tean ainult seda, et ta on kuskil võrumaal. Vist. Ma ei kujutagi ette, et kui näiteks selline olukord oleks aasta. Et sa lihtsalt ei tea kus su lähedased on ja sul pole mingitki võimalust temaga ûhendust saada. Lihtsalt ootad. Ühel päeval ta tuleb tagasi.

Ma olen tavaliselt selline suhteliselt vähe lähendust vajav. Pidev üksteise küljes rippumine mulle ei meeldi. Oleksin tõenäoliselt ideaalne armuke, et saame kokku ajame eesmärgipärased asjad ära ning lähme laiali ja ei mingit tundide viisi kaisutamist või silma vaatamist. Nûüd aga tunnen, et kohe kui Toomas koju tuleb siis haagin ennast tema külge ja ripun seal vähemalt mitu tundi 😊.

Kuid ma lähen nyyd trenni. Olen 2 nädalat ju feilinud. Esmalt koolis ja siis õppusel ning niimoodi olen varsti lödilihas tagasi. Ei taha lödilihas olla 😉.







Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

See ei ole lihtsalt võimalik

NoWay! Palun veel

Kas sul on ökopott?