Peegeldus

Öeldakse, et kõik häiriv mis sa teistes näed, on sinu enda sisemaailma peegeldus. Ma tavaliselt ei anna kellegile hinnanguid. Kui seda automaatselt juhtungi tegema, siis kohe korrigeerin ennast. Stop. Hinnang. Muidugi on see hinnanguvaba elustiil viinud mind sinnamaani, et ei ole enam inimesi, kes mulle väga meeldiks või siis yldse ei meeldiks. Natuke on see kummaline, sest viimasel ajal just tundub mulle nagu ei sobituks ma mitte kuskile. Ma ei oska seda veel seletada aga nii see on. Kuid see selleks.

Tegelikult juhtus selline asi, et yks inimene mulle lihtsalt ei meeldi. Mul on tunne, et tal on maailma kõige inisevam hääl ja nagu ta suu lahti teeb, siis ma olen kohe kindel, et ükskõik mida ta ütleb, on nõme. Saan muidugi aru, et see nii ei ole aga ma ei taha ennast parandada ka. Pigem arvan ma, et alles ma sain yhest titehäälega inisejast oma elus lahti ja nyyd on kohe uus. No miks siis ometi?

Nyyd ma mõtlen, et kui ma näen ainult vingu, siis järelikult peab kuskil minu enda sees see ving olemas olema ja see peegeldub just selles inimeses? Miks temas? Mul oli temaga yks negatiivne kogemus, kus olin nii tige, et täitsa nutsin. Arvatavasti ei lähe see kord mul lihtsalt meelest.

Kuid nyyd suure ringi kysimus? Kas minu sees on tõesti väike vinguja peidus, keda ma endale tunnistada ei taha või siis ongi ikkagi mõned viu viu inimesed ja minu sisemaailmaga pole siin midagi pistmist?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

See ei ole lihtsalt võimalik

NoWay! Palun veel

Kas sul on ökopott?