Hirmul on suured silmad

Hästi palju küsitakse minu käest, et kas ma kahetsen, et töölt ära tulin. Loomulikult. Mulle meeldisid palgapäevad😁. Oki see on nali, sest ühtegi tööd ei saa teha südamega ainult raha pärast. Mina fännasin oma tööd. Kohe niimoodi, et hommikul läksid tööle ja hea meel oli minna. Siis mingi aeg aga hakkas negatiivset niipalju peale pressima, et ma muutusin koledaks inimeseks. Ma ei taha kole inimene olla.

Viimasel ajal ma satun järjest rohkem kokku inimestega, kes oma tööd ei salli. Kas siis on liiga üksluine või siis on totaalne kopp ees pidevast ületöötamisest.

Tõenäolist oli neid varem ka aga ma ei pööranud sellele tähelepanu. Eks seda näed, millele keskendud. Ju ma enne pidasin seda kannapöörde juttu selliseks nannipunnide jutuks rohkem, nüüd aga tundub see nii normaalne.

Näiteks lähed juuksurisse ja juuksur rããgib kuidas ta 15 aastat tegi töòd, mis lõpuks oli lihtsalt koht kus peab hambad ristis käima. Lõi ukse kinni ja õppis juuksuriks ning nüüd on hullult rahul enda ja tööga.

Lähed tordi järele ja torditegija rããgib kuidas ta kontoris istudes muutus selliseks nõmedaks inimeseks, keda ta ise ei tahaks tunda. Tuli ära ja hakkas torte tegema. On õnnelik ja rahul. 

Maasikakasvataja rääkis kuidas talle kontoritöö ei passinud ja nyyd kasvatab hoopis maasikaid ja lilli. Elu on lill.

Massaaźikoolis on meil ka kõigil omad lood. Enamus on kõrgelt haritud spetsialistid olnud, kes järsku said valgustuse, et ei taha enam mõtetuid koosolekuid ja kilomeetripilkuseid exxeleid, ilma igasuguse paita. Tahavad teha midagi oma kätega ja läbi selle inimestele paremat enesetunned luua. Ilusad soovid.

Lugusid on nii palju. Kuid igas loos on üks sarnasus. Väga raske oli esimest sammu teha. Kuidas tulla ära kuskilt, kus oled harjunud. Vana tuttav rada ju.

Kuid ma vahel ikka mõtlen, et oleks ju võinud edasi olla (loe: kannatada). Nyyd aga järjest vähem mõtlen sellele mis oli. Nagu need suured hirmusilmad kinni paned ja vabaks lased, hakkavad asjad juhtuma, asjad mis on sulle äärmiselt positiivsed. Tõsiselt kohe.

Kõige olulisem on mitte karta. Mitte midagi ei juhtu ja kui ikka ei meeldi, siis sellepärast, et äkki pärast on halvem, ei tasu kûll oma toolist kümne küünega kinni hoida.

Muidugi on mõistlik vanasse kaevu siis sülitada, kui uus on valmis vaadatud. Mina olen selline, kes teeb alati maksimumi ja kui lõhub, siis lõplikult. Kas see on alati mõistlik, vist mitte. Minu jaoks aga on olulisem olla mina, mitte see mis on mõistlik ja mis mitte. Lihtsalt olen selline.

Kokkuvõtteks siis, et eks ikka mul on kahju, et loobusin tööst, mida armastan aga noh kuna ma ei tundnud ennast enam seda tehes hästi, siis see oli ainuõige tegu.

Kõik. Rohkem ma sellel teemal kunagi ei räägi😎.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

NoWay! Palun veel

Kas sul on ökopott?

Kepikõnnimaraton