Issand mida me teinud olen đŸ€”

TÀna oli Tartus sketsersi suvejooks. Ma tegelikult ei plaaninud minna aga kuna vÔitsin jagamismÀnguga 3 piletit, siis tuli ikka jooksususs jalga ajada. See optimistlik nÀgu pildil oli enne jooksu ja on oi oi kui petlik.

Lugu on aga nii, et ma ei ole 2 kuud trennis kĂ€inud. Ise nĂ€en ka, et lihaseid enam ĂŒldse ei ole ja musklit enam ammugi mitte. Üldse lotendab nahk nagu vanal eidel. Kuid noh 5km jooksen vabalt vana rasva pealt Ă€ra, olin ma jumala kindel.

Aga vot ei jookse ikka midagi. See oli maailma kĂ”ige raskem jooks. Jalg oli kinni, keha puine ja ĂŒhtegi Ă”iget jooksusammu ei tulnud vĂ€lja. Juuni alguses jooksin 5 km Ă€ra 30 minutiga, sellises vaikses sörgis aga tĂ€na oli peale esimest kilomeetrit tahtmine pael kaela panna😐. Juba raske. Pulss oli kohe 180 ja vahel tĂ”enĂ€oliselt ĂŒle 200, sest kell enam midagi ei nĂ€idanud. Venisin kuidagi selle 5 kiltsa lĂ€bi aga seda ikka maru aeglaselt. Aeg tuli mingi 40 mintsa. See on selline kiire kĂ”nni tempo. Toomas on samamoodi trennipuhkusel aga ta ikka suutis oma 10km alla tunni Ă€ra joosta, kuigi tema kommentaar oli ka, et raske oli.

Ma olen kogu selle vormi, mida talv otsa treenisin, lihtsalt maha logelenud. HÀbi, hÀbi. Ei ole nii, et jÀtan mingi aja trennid tegemata ja siis lihtsalt alustan sama koha pealt. Ei. Uuesti nullist alustad.

Ma vĂ”iks vabandada, et olin öösel ĂŒleval ja magamata jne. PĂ”hjuse leiab alati. Aga fakt on see, et ma olen tĂ€itsa lödi, mis lödi.

Muuseas, kui kedagi huvitab, et miks ma ei maganud, siis sellega on ĂŒks hirmus lugu. Lugesin Ă”htul hilja voodis raamatut. Mul on voodi akna all. Aken oli ĂŒlevalt lahti. JĂ€rsku kĂ€is ĂŒks kerge pĂ”nts ja aknalauale maandus hiigelsuur Ă€mblik. No tĂ”esti selline 10cm suurune. Loomulikult kukkusin kisama, Toomas asus kohe Ă€mbliku taga ajama aga see kurjam lĂ€ks voodi alla. Seega me ajasime tĂŒkk aega seda seal taga ja lĂ”puks vist saime ta tolmuimejasse pĂŒĂŒda. Mina muidugi soigusin nurgas, et issand kui hirmus. No vot, siis tyhjendasime veel tolmuimejat ja kell oligi juba kaks. Muidugi ei tulnud mul enam mingit und, sest kartsin hiigelputukate rĂŒnnakut. Vastik, vastik. No ma ei talu kohe ei Ă€mblike ega hiiri.

Kohe on Rakvere ööjooks ja siis PÀrnu kahesilla jooks aga ma lihtsalt ei jaksa. NÀdalaga isegi parema tahtmise juures imet ei tee. Kindel on aga see, et homme lÀhen parki jooksma ja panen uue jÔusaaliplaani paika.

Tehke mulle nyyd hĂ€bi, hĂ€bi. Mitte selle eest, et ma Ă€mblikut kardan, vaid et selline lödipĂŒks olen🙄🙄🙄.

Kommentaarid

  1. Etmitte öelda, et ma ju ĂŒtlesin. Tahaks rÀÀkida, kuidas me Enega mööda Praha vanalinna 18 km maha kĂ”mpisime. Medaleid ei antud ja aega ei vĂ”etud, aga kui vĂ€ss peale tuli saime kohe pepu kuskile tĂ€navakohviku toolile toetada ning kĂŒlma joogi tellida. Ja Ă”htuks ei mingit vĂ€simust ega lihaspinget. MĂ”elgem selle ĂŒle isekeskis. ��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. MĂ”tlesime pikalt ja jĂ”udis kohale😁

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

See ei ole lihtsalt vÔimalik

NoWay! Palun veel

Kas sul on ökopott?