Tallinna sügisjooks

Laupäeval käisin Tallinnas sügisjooksul. 10 kiltsa. Üle 10neka ma joosta ei taha, olen täitsa kindel, et minu põlved ja liigesed tahavad seda täpselt sama vähe😁.

Jooksin koos ühe toreda tüdrukuga, kellele oli see esimene jooks vist viimase viieteistkümne aasta jooksul. Kui nüüd keegi arvab, et ta suri esimesel kilomeetril, siis oli hoopis vastupidi, ta silkas nagu jänes ja alles lõpupoole näitas natukene väsimusemärke. Peale lõpetamist oli tema esimene küsimus, et kas ma järgmine päev temaga 21 kiltsa ei tahaks jooksma minna😉. Ei taha. Hull mis hull. Pean tunnistama, et hetkeks tundus see mulle isegi normaalne mõte aga õnneks oli mul järgmisel päeval kool, nii et isegi ei olnud mõtet seda hullu mõtet edasi mõelda.


Muidu oli sügisjooks võimas, megapalju inimesi. 11 000 pluss midagi. Palju õhinat ja energiat. Puhast liikumisrõõmu. Lipuvärvides särgid ja imeilus medal.

See eriline energia nakkas edasi, peale jooksu lonkisime rahulolevalt medalid kaelas kodu poole ja üks vanem välismaalastest paar tuli küsima, et kas te tõesti jooksite kümme kilomeetrit ning saades vastuseks, et muidugi, tahtsid patsu lüüa ja kallistada 😁. Nad olid nii rõõmsad nagu me oleks vähemalt kuupeal ära käinud 🙃. Tore mis.

Kõik oli super. Kõik oli tore. Laupäeval jälle. Seekord Jõhvis😁.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

See ei ole lihtsalt võimalik

NoWay! Palun veel

Kas sul on ökopott?