Hea päev

Täna hommikul ärkasin selle peale, et Toomas unes naeris, niimoodi kõvasti ja südamest. Vahel tal on vist nii naljakad unenäod, et ajab naerma. Vaatasin teda kuidas ta seal omaette naeris ja nägi nii õnnelik ja rahulik välja ning otsustasin, et mina proovin ka täna väheke tegusam olla. 

Nii lihtne see päris ei olnud, et hops voodist välja ja suuri tegusid tegema. Kohe üldse ei olnud. Lükkasin oma kella ikka päris kaua edasi, et laman natuke veel ja siis laman natuke veel ja siis veel natuke. Kuid ma pidin kell 9.00 olema Tartu Ülikoolis oma viimast kehaanalüüsi tegemas ja siis ma mõtlesin kui paha meel Andźeil võib olla kui ma lihtsalt niisama välja ei ilmu ja ikka läksin kohale. Ma teadsin küll, et ma olen paganama nõrk ja olen suhteliselt kolm nädalat niisama passinud ja ennast liigutanud suurt ei ole, kuid otsustasin et võtan ennast kokku ja jooksen kasvõi natukene rohkem kui eelmine kord ja siis vähemalt olen midagigi teinud. Nagu ikka esmalt kaalumine, kaal näitas täna 87 midagi ja siis kehakoostise mõõtmine. Õnneks oli kõik natuke parem kui juunis, seega pole see lorutamine nüüd väga hullu tagasilööki toonud.

Jooksmine oli hull. Ma kogu aja tundsin, et ma lihtsalt ei suuda joosta. Ma ei suuda ennast üldse eriti liigutada aga veel joosta. Never. Aga tahtejõuga suudab ikka palju, nii et lihtsalt sundisin ennast jooksma ja ütlesin, et nad annaks teada kui eelmisest korrast üle on joostud. Alustasin ja teadsin, et enne ma ei lõpeta, kui olen selle üle teinud ja kõik. Ja ma tegin. Nii, et võin endaga rahul olla. Suutsin selle ära teha.

Siis tulin koju ja sõin, ausalt ma isegi ei mäleta millal mul viimati kõht tühi oli. Ma magasin hästi ja sõin. Mis tore päev.

Põmm ja siis hakkas järsku mõistus tööle. Mul on paar asja pooleli, millega ma pole kuidagi hakkama saanud, noh vahid nagu vasikast seda aeda ja aru ei saa, mis asi see on. Täna järskui lõi selgeks, istusin maha ja numbrid hakkasid samamoodi liikuma, kokkuklappima, linkima jne - täpselt nagu enne. Vau, see oli nii vägev tunne. Pärast olin ma muidugi hullult väsinud aga rahulolev. Nii vähe ongi vahel hea enesetunde loomiseks vaja - mõistus on lahti, info jookseb, keegi ei sega sind ja sa lahendad midagi ära. Vau. Oskaks seda tunned nüüd hoida, vot siis oleks eriti vau.

Muidugi on meil ju nii, et tark ei torma ja ära hõiska enne õhtut, õpi palju, näe palju, ära palju pajata, üheksa korda mõõda, üks kord lõika ja niimoodi samas vaimus edasi, et ehk siis ära kiitle aga kuna ma pole kunagi päris "normidele" vastanud, siis on nii, et mina ikka kiitlen kiitlemise ajal ja halan halamise ajal ning ei pea seda juttu, et vaikimine kuld ja rääkimine hõbe, üldse meeles. Kõik tuleb ikka välja öelda, muidu ajab vimm maksa viltu.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Õpiks äkki kitarri mängima

Keefiri päevad

NoWay! Palun veel