Nomaiteanyyd

Kõige rohkem ei salli ma niisama molutamist. Puhkamist. Ma kohe ei oska niisama olla. Saan paarinädalasest niisamaolekust tavaliselt stressi. Mulle lihtsalt meeldib koguaeg midagi teha. Eile tegin õhtul kaheksani ühte aruannet, keegi ei saganud ja igati mõnus oli olla. Üksi paberitega. No ja nyyd pandi mind molutamise reżiimile🤔.

Täna käisin lõpuks arsti juures ära ja selgus, et ma olen üsna kurvameelne ja oleksin pidanud juba üsna mitu aega tagasi sinna minema. Augustis. Igaljuhul sain ma mingit imeravumit ja kuskil nelja nädala pärast peaks maailma olema vikerkaarevärviline. Eks näis. Huvitav oli see et sellel arstil oli aega rääkida, aega kuulata, aega aru saada. Ta ise ütles, et on enne pikalt soomes töötanud ja ei oska niimoodi sisse - välja tööd teha. Noh ja nüüd siis on nii, et mul tuleb pikem puhkus st haigusleht ning hakkan iga nädal oma arstiga kokku saama ja vaatame, et kuidas mul läheb. Ise usun, et hästi saab olema.

Selline probleemide lahendamine, et kui ei tegele, äkki kaob ise ära, võib viia päris kurbade tagajärgedeni. Näedsa ei kadunud kuskile. Jookse, mediteeri ja tinista aga no kui ikka on halvasti, siia tuleb sellega tegeleda. Nyyd ma tegelen ja tõsiselt.

Naljaks lugu on sellega, et kuidas teised sellesse suhtuvad. See on vist siiani suht tabu teema, et sellest avalikult ei räägita, et noh tere mul on deprekas ja ma olen läbipõlenud nagu vana elektripirn. Tulin täna veel tööle, et lõpetamata asju lõpetada ja siis oli eriti naljaks, et mõni kellele seda ütlesin kraapis kinganinaga maad, et jah ma ka juba mitu aastat siis vaikselt söön tablette aga ...no vot sellised me oleme.

Minu boss oli igati arusaaja ja ma pean ütlema, et mul on ikka elus bossidega vedanud.

Mina igaljuhul saatsin oma osakonna inimestele viimase käsuna, et olgu alati õigel ajalt tööl ära mindud, ühest läbikärssanud isendist meile piisab :). Minu boss on mulle seda muidugi sada korda öelnud aga jee ma kuulanud olen. Oleks pidanud.

Nyyd proovin ette kujutada sellist elu, et ärkad ütleme üheksa, teed tiibetlasi, seejärel sööd ja sirutad mõnuga. Siis vaatad meilid üle, kui vaja vormistad mõned tellimused, teed arved. Rahulikult, ei tee yle jala ja kiirustades. Seejärel lähed näiteks trenni. Õhtupoole kas saad mõne toreda inimesega kokku, käid mõnel kursusel, teatris või siis loed niisama raamatut. Aju keeldub mul kuidagi sellist pilti vastu võtmast. Ikka tormama peab nagu kohvriga jänes ringi ning kogu aeg peab kiire olema. Aga miks peab? Sellele küsimusele ma küll vastust tegelikult ei tea. Igaljuhul hakkan ma homme seda vastust otsima.

Seniks olege lahedad ja rõõmsad.

Kommentaarid

  1. Tabletid, esimesel aastal või esimestel aastatel teevad imet! Rõõmu tuleb justkui iseenesest, jaksu ka. Pisarad ei tulegi iga asja peale :) Usk endasse taastub. Siiski VIST tuleb osata lõpetada ja head tunded kaasa võtta tabletivaba perioodi. Mul just on see. Aju sain ära petta küll, tänased käitumismustrid püüan eelnevast ajast üle kanda. Saan hakkama. Saad ka sina!!! Eriti veel (selline hea ) nagu sina.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Õpiks äkki kitarri mängima

Keefiri päevad

NoWay! Palun veel